Läbisin Aime Edasi juhendamisel Haapsalu salli kursuse, mis kestis kahel järjestikkusel õhtul. Eelduseks oli muidugi kudumisoskus, sest ega muidu see nii libedalt poleks läinud.
Sain kõvasti targemaks ja just sellel alal, mida raamatus kirjas pole. Mul oli nimelt probleem, kuidas seda lõnga üleüldse kududa. Ja võin öelda, et I proovilapi kudusin kodus uuesti. Jah, selles see nipp seisneski, et ma ei osanud seda lõnga lihtsalt kududa.
Õppisin juurde ka ühe uue viisi viimase rea mahakudumisel. Oma sallide kudumisel olen ikka püüdnud kasutada just neid võtteid, mida olen Haapsalu sallide kohta leidnud. Enne "Haapsalu salli" raamatu ilmumist otsisin neid muudest vanadest eestikeelsetest kudumisraamatutest ja võin öelda, et mööda ma ei pannud. Keskosa ja äärepitsi alustamine ja keskosa lõpetamine olid mul ennem selged, uus oli äärepitsi lõpurida. Igastahes sain kinnitust oma seniõpitule.
Ja nüüd selle juurde, et milline on ikkagi Haapsalu sall. See peab olema kootud õigest lõngast ja äärepits peab olema külge õmmeldud. Äärepits peab olema kootud väljastpoolt sissepoole. Olen sellega täitsa nõus. Ja just nimelt õigest lõngast kootuna saabki selle äärepitsi ilusti külge õmmelda.
Õnneks ei ole mina oma salle Haapsalu sallideks nimetanud ja äärepitsi ma neile külge õmmelda ei olekski saanud, sest selliste karvaste ja pehmete lõngade puhul oleks see pea võimatu.
Selgeks sai ka see, et kõige tähtsam on õige lõng ja õiged vardad. Ilma nendeta ei õnnestu see üritus kohe kindlasti. Kudumisoskust ei hakka mainimagi.
See proovilapp ei pretendeeri üldsuse heakskiidule. Minu lõng ei olnud ikkagi kõige parem, sellest ka sellised viletsad nupud. Ning viimistlus jätab muidugi soovida, lihtsalt ei raatsinud rohkem aega kulutada. Aga tehniliselt on kõik selge ning salli kududes tuleb ju ka hing sisse panna. Ja eriti palju peab olema vaba aega ja tahtmist, sest kui Haapsalu salli meister koob ja viimistleb ühte eksemplari 2 nädalat, mis siis veel minust rääkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar