Tegelikult olin selle rosavamsa kudumise peale korduvalt mõelnud, kuid kuna ühtegi füüsilist eksemplari näha ja katsuda põhimõtteliselt võimalik ei olnud, siis jäigi ainult oodata raamatut koos juhenditega.
Aga kuidas ikkagi tuleb ühel just Võrumaa rahvarõivad valmis saanud inimesel pähe endale Ruhnu rosavamsa kududa?
Mõte tuli väga lihtsalt:
1. Ilmus Anu Pink`i "Ruhnu - kirjad kudujate saarelt" raamat
2. Käsin Rannarahva muuseumis kaemas Ruhnu kudumite näitust
3. Tekkis tahtmine midagi suuremat ja "rahulikumat" kududa
4. Oli juba olemas lõng, 6 tokki valget Saara tallevilla 12/2
5. Algas sügis, mingi kudumise projekt pidi ometi olema eelseisvateks pimedateks õhtuteks
6. Ostsin endale just selle kampsuni juurde sobiva seeliku:)
Kokkuvõttes tundub mõistlik põhjendus.
Avasin siis Ruhnu raamatu ja alguses lugesin eest taha ja tagant ette. Siis muidugi mõistsin, et nii lihtne see ülesanne ei saa olema kui ma ette kujutasin. Esialgu kudusin enda rahustamiseks tööproovi ja pesin selle ära.
Siis lugesin veel kord raamatu juhendeid ja igaks juhuks lugesin läbi ka sinise ja musta kampsuni juhendid ning töövõtted.
Kuidas töö kulges:
1. Mõõtsin ennast mitu korda! Numbritega on kerge eksida ja sama kerge on oma parameetreid kasvatada ja kahandada. Vahepeal mõõtsin ka kampsuneid, mis tundusid mulle proportsioonide poolest sarnased rosvamsale olevat.
2. Joonistasin lõike.
3. Arvutasin x korda silmuseid.
4. Asusin silmuste arvu järgi mustreid valima. Kuna ühtegi näidist kusagil Eestis vaadata võimalik ei ole, siis pidin piirduma raamatus olevate mustritega.
Esimesena kudusin tagumise tüki alumise, vikeldatud osa. Esimesena sellepärast, et esimese poole soonikut oleks olnud lihtsam pärast silmuste arvu järgi kohandada. Kudusin selle ringselt! Rõhutan seda sellepärast, et kampsunisse see jupp ei jõudnud. Lebab praegugi korvis.
Järgmisena sammuna pidin selle ringi lahti lõikama, kahe silmuse ulatuses mõlemad otsad ära keerama ja sämppistes üle tikkima. Vot siis see värk mulle enam ei meeldinud. Nikerdasin selle sämppiste valmis, aga need turritavad lõngaotsad riivasid silma. No ei olnud ilus! Võib-olla kui oleksin selle jupi ennem ära pesnud ja veidi vanutanud oleks tulemus parem olnud, aga siis oleks pidanud vardad välja sikutama, sest nendega koos ju pesta ei saa.
Arvan, et siis tuli mu töösse paus nr.1. Kuna silmuste arvu sain klappima, siis kudusin rahustuseks selle esiosa soonikuriba valmis.
Katse 2. Otsustasin, et koon selle vikeldatud serva uuesti, aga edasi-tagasi ja serva teen 2 silmust ripsi. Võtab vähe kauem aega see tagasiridadel vikeldamine, aga tulemus on kindlasti parem. Oligi.
Mina kudusin nii esi- kui ka seljatüki eraldi. Ma ei ole väga vilets arvutaja, aga terve kampsuni silmused ühele vardale ajada (umbes täpselt 450 silmust) ja seda siis kududa tundus ka kätele paras koorem. Ja õige otsuse võtsin vastu.
Siis kasutasin raamatu abi, arvutasin ja kudusin, kahandasin ja kasvatasin. Oli saabunud mõnus kudumise aeg, muster kulus ruttu pähe ja kõik kulges mõnusas tempos. Ei mingeid pöidlaid ja muud seesugust nikerdamist:)
Esimesena kudusin valmis millegipärast esiosa. Tõenäoliselt selle kaelaava pärast. Täpselt ju ei teadnud kui avar see siis lõpuks tuleb. Kahandasin 1 silmuse igal real ja kudusin ühtlasi valmis ka õlgadel olevad viklid. Jällegi paras ports arvutamist, sest kaelaava sügavus pidi andma õlakirja täpse silmuste arvu. Ja klappima pidi see ka kampsuni pikkusega. Lõpptulemus tundus paraku minu pea jaoks väike olevat. Saabus paus nr 2.
Vahepeal kudusin valmis varrukad. Ringselt. Mitte küll päris valmis, ühe varruka viimasel real olev varras ootas vist terve kuu, millal ta pääseb nende silmuste hoidmisest. Varrukad allusid arvutamisele lihtsamini, ainuke tagasilöök oli teise varruka poole pealt murdunud ringvarras, nii et pidin maanduma 19.sajandisse ja lõpetama töö sukavarrastega.
 |
| Varrukad |
 |
| Varrukasuukiri |
Vahelepõige varrastest. Ostsin 5 erineva pikkusega 1,5mm ADDI metallotstega ringvarrast, millest 2 maandusid lõpuks prügikastis, sest lihtsalt murdusid ära. Aga muidu väga heade otstega vardad sellisele kudumile.
Poole kudumise peal vaatasin, et ka valget lõnga võib puudu jääda. Kuna olin selle kunagi ostnud ühe kooli projekti ülejääkidest, siis meenus, et sama partii lõnga võib veel ühes Ida-Virumaa käsitöönurgakeses leiduda. Ja nii oligi, sain sealt 2 tokki täpselt samast partiist lõnga juurde.
Haarasin jälle kätte selle liiga väikese kaelaavaga esitüki ja harutasin vikeldatud õlad üles. Pean ütlema, et see ei olnudki nii lihtne. Lõng ei allunud harutamisele üldsegi hästi, samas kui ma seda sämppistet tikkisin, siis oli mul küll vastupidine arvamus.
 |
| Vikeldatud õlad |
 |
| Esiosa |
 |
| Seljaosa |
No nii. Kõik tükid valmis, pestud, vormitud ja kuivatatud.
Nüüd oli vaja tahtejõudu, et käärid oma kudumisse sisse lüüa, ringid tasapinnaliseks lõigata ja õmblema asuda. Kuna ma õudselt seda harunemist kartsin, siis otsustasin esmalt kampsuni õlad kokku õmmelda ja alles siis tükid lahti lõigata. Jälle õige otsus. Peale lõikamist hoidsin kampsunit väga hellalt ja õmblesin küljed käsitsi tikkpistes kokku. Masinaga ma seda õmmelda ei oleks julgenud.
 |
| Kas lõigata kohe? |
Arvan, et need kõik nee mõttepausid ja seisakud olid väga head seedimiseks ja planeerimiseks.
Põhimuster: Ruhnu Muuseum RrM RuM 910 E 410
Õlamuster: Nordiska muuseum NM.0145001
Varrukasuukiri: Eduard Sellekese ERM Fk 839:9
Lõng: Saara tallevill valge ja tumesinine.
Lõnga kulu umbes 400 gr (unustasin kaaluda, kampsun läks külmutamisse), vardad 1,5mm.
