Nüüd väike vahepala kudumisele.
Olen nimelt päris pikalt otsinud valget lõnga sellise palmikutega aran kampsiku kudumiseks mehele. Vaimusilmas olin juba mustriosa paika pannud, üle jäi veel hankida lõng. Otsustasin asjale läheneda oma vaatenurgast ja plaanisin selle kampsuni kududa hoopiski tviidlõngast. Paraku on meie lõngapoodides pakutavad heledamapoolsed tviidlõngad kõik sellise kummalise roosakas-beeži varjundiga ja see mulle ei meeldinud. Siis piilusin igasuga villa-, alpaka-, siidi- ja kašiiriseguseid lõngu. Need on aga muidugi kõik veidi karvased ja üks õige meeste kampsun ei tohiks minu arvates küll mingit karvast looma meenutada. Siis jäi üle veel lihtsalt kõige tavalisem sile lõng, muidugi naturaalne ja mitte torkiv, sest kampsun pidi tulema kõrge kaelusega. No ja sellised "tavalised" lõngad olid enamasti kas kriitvalged või eesti lamba värvi kollakad. Jälle mulle ei sobinud. Ja nii ma siis olen rännanud juba 1,5 aastat ja vahelduva eduga lootnud midagi leida. Suvesoojuses vahete-vahel muidugi unustanud, aga eks see õige lõng oleks mulle ka ise riiulist kaela kukkunud.
Lõpuks sattusin läbisõidul Tartu Lõunakeskuse lõngapoodi Vikkel.
Minu lõng hakkaski kohe silma ja värv oli täpselt selline nagu ette kujutasin - luuvalge. Nimi Morbidone. Jämedus ja siledus tundusid sobivat. Sooritasin õnnelikuna on ostu ja uudistasin riiulite vahel edasi. Seal oli igasugu huvitavat ja eksootilist kudumismaterjali, mis kohe kutsus katsuma. Lugesin ka riiulite küljes olevaid sildikesi lõngade parameetritega ja mis ma näen. Jaki lõng. No soki lõnga ja salli lõnga olen ma küll näinud, aga jaki lõng? Olin vist pikast autosõidust veidi uimane, aga õnneks sain ikka mõne sekundiga aru, et jaki lõng - ahaa, et selle loomaaia jaki villast tehtud lõng.
Igastahes tasub igal kudujal sealt läbi astuda.
Kuna oma ostu tegin aasta viimastel päevadel, siis koju jõudes pidin kiirelt kuduma hakkama, et aru saada, kas minu varutud kogusest ikka piisab. Ette ruttavalt võin öelda, et 2 tokki (2x100 gr) hankisin ikkagi juurde ja nüüd on mul lõnga 1kg, millest lihtsalt peab üks kampsun välja tulema.
Kuduma hakates tänasin õnne, et ei olnud ostnud ühte paljukiidetud ja n.ö. isekuduvat lõnga. Hoidsin seda korra ka käes, oli väga mõnus ja pehme ning isegi õiget tooni, kuid vajas vardaid nr.9. Kui ma oleks selle kampsuni pidanud kuduma nr.9 varrastega, siis oleksin oma randmed küll haigeks kudunud ja ega see kampsun ühegi mantli alla poleks vist mahtunudki.
Asusin siis kärmelt proovilappi kuduma, sest palmikud ja muud vigurid olid mul juba kavandatud. Alustuseks otsustasin läbi kududa ühe Saalomoni sõlme. Võtsin riiulist raamatu, lõin õige koha pealt lahti ja hakkasin peale. Pool mustrist sujus kenasti ja siis... jälle oli raamatus viga! Osa pahempidiseid taustasilmuseid kadus lihtsalt ära. Mõnikord ei saa ma mitte aru, kas ma olen ise nii loll või peabki igas asjas mingi viga olema. Igastahes ei olnud mul aega rohkem selle üle mõtiskleda, lõin raamatu kinni ja avasin mulle siiamaani veatu Drops`i, printisin mustri välja ja kudusin. Tuli välja küll.
Üks üllatus on mind selle tööga veel tabanud. Kuna minu plaanitud mustrid ei kulgenud ühesuguse rütmiga, siis olin kimpus soonikuga (kas kududa 2par/2pah või 2par/1pah või 1par/1pah või...) ja sellelt üleminekuga mustrile. Tahtsin, et kõik jookseks ikka nagu nööri mööda. Otsustasin siis jälle kasutada abi ja leidsin ühe eheda iirlaste aran kampsuni koduka. Seal oli palju kõikvõimalikke kampsuneid, ikka 100% iiri lõng ja 100% autentsust ja kaasas sertifikaat, mis seda kõike tõendab. Ja korraga avanes ühele pildile klikates kiri- made in Estonia! Ha ha haa. Varsti on autentsed austraalia bumerangid ja aafrika trummid ka made in Estonia.
Muidugi seda abi, mida ma vajasin, ma ei saanud. Panin siis oma pea tööle ja leidsin lõpuks rahuldava tulemuse. Sain sooniku ja mustri omavahel klappima.
Nüüd ma siis vaheldumisi teiste projektidega koon ka seda kampsunit. Muster hakkas jooksma ja kiiret ju pole, loodetavast on ka kevad varsti käes. Valmis kampsunit näeb siis tõenäoliselt järgmisel hooajal.
